Juhtorgani liikme teenuse tasu pole alati maksustatav

28.07.2011 | Business law, Tax and customs law

Author: Siim Mägi

Viimasel ajal on taas enam räägitud, et äriühingu poolt oma juhtorgani liikmele kuuluvale ettevõttele teenustasude maksmine võib kaasa tuua maksuriski. Seda näiteks juhul, kui äriühingu maksukulude optimeerimiseks makstakse juhtorgani liikmele minimaalset tasu või ei maksta seda üldse, samas aga osutab viimasele kuuluv ettevõte äriühingule juhtimis-, konsultatsiooni- vms teenuseid.

Juhul, kui teenust osutab juhtorgani liige otse isiklikult, peab äriühing tasuma tema palgalt maksud. Kui juhtorani liige osutab teenust oma ettevõtte kaudu, siis väldib äriühing sotsiaalkindlustusmaksete ja tulumaksu tasumist. Teenustasule lisanduv käibemaks on reeglina üksnes arvestuslik. Samas teenust osutav äriühing ei pruugi saadud tasu arvel maksta palka, vaid selle maksuvabalt investeerida või, siis maksta dividende, millisel juhul tekib tal vaid tulumaksukohustus, kui just maksuhaldur ei ürita dividende palgaks ümber kvalifitseerida.

Juhul, kui teenustasu maksmise sisu on maksudest kõrvalehoidumiseks juhtorgani liikmele palga maksmine, siis võib maksuhaldur MKS § 84 järgse majandusliku tõlgendamise reegli alusel teenustasu vastavalt palgaks ümberhinnata ja määrata tellijast äriühingule vastavad maksud. Seda tingivaks asjaoluks võib olla näiteks see, kui teenustasu makstakse juhtorgani liikme seadusjärgsete kohustuste täitmise eest. Samas see ei pruugi alati nii olla näiteks juhul, kui professionaalne ärinõustamisfirma osutab juhtimisteenust ja selle jaoks nimetatakse tema spetsialistist töötaja kliendi nõukogu liikmeks. Seega paljuski määravaks on teenuste sisu.

Äriühing ja juhtorgani liige määravad ise vajadusel eraldi kokkuleppega, mis on viimase täiendavad ülesanded. Juhtorgani liikme kohustuseks ei ole iseenesest lahendada isiklikult näiteks mingeid eriteadmisi eeldava valdkonna spetsiifilisi küsimusi. Erikokkuleppe puudumisel peab juhatuse liige täitma ainult talle seadusest tulenevalt omistatavaid kohustusi nagu näiteks äriühingu tegevuse üldine juhtimine ja raamatupidamise korraldamine jms.

Maksuhalduril ei ole üldjuhul õigust seada kahtluse alla väljaspoolt teenuse ostmise vajalikkus üksnes põhjusel, et ettevõtjal endal on vastava töö tegemiseks personali näiteks juhatuse liikme näol. Ettevõtluses on tavapärane, et spetsiifilisemat reklaami-, õigus- jms teenust tellitakse ka väljapoolt, kuigi tellijal on olemas marketingi ja juriidiline osakond. Samuti näiteks infotehnoloogia kvalifikatsiooniga isikult ei ole õige eeldada IT alase töö tegemist oma juhtorgani liikmelisuse aluseks oleva õigussuhte raames. Õiguspärane on see, et juhtorgani liige osutab äriühingule spetsiifilisemaid teenuseid talle kuuluva ettevõtte kaudu.

Sellist lähenemist on toetanud ka kohtupraktika. Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus lahendanud vaadeldavas probleemküsimuses tekkinud maksuvaidluse maksumaksja kasuks. Selles kaasuses osutas osaühing A osaühingule B erinevaid turuuurimise, marketingi, konsultatsiooni ja ärivõimaluste suunamise teenuseid, kusjuures A tegevust oli vahendite, kommunikatsiooni jms järgi raske B-st eristada. Kogu töö tegi ära juhatuse liige X, kes oli osaühingu A juhatuse liige ja ainuosanik ning samas kuulus ka osaühingu B juhatusse.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et maksuhaldur on oma maksuotsuses põhjendamatult leidnud, et kuna teavet, mida osaühingult A saada sooviti, valdas juhatuse liige X, siis tulekski seda vaadelda tema kui füüsilise isiku teabena ning tasu maksmine osaühingule A polnud põhjendatud. Kohus leidis, et asjaolu, et X oli mõlema osaühingu juhatuse liige ei välista, et ta oli osaühinguga B õigussuhtes nii füüsilise isikuna kui ka oma osaühingu A kaudu.

Ringkonnakohus märkis veel, et midagi õigusvastast ega tavapäratut pole kokkulepetes, kus äriühingu töötajad ja juhatuse liikmed osutavad sellele äriühingule teatud teenuseid oma enda äriühingute kaudu. Tegemist on tsiviilõiguslike suhetega, kus üldjuhul rakendub lepinguvabaduse põhimõte ning maksuhalduri poolne sekkumine on põhjendatud üksnes juhul, kui tuvastatakse, et tehingute eesmärgiks oli maksude tasumisest kõrvalehoidumine. Samas ei ole alust igasugust maksude optimeerimist pidada õigusrikkumiseks.

Jääb heas usus loota, et nii maksumaksjad kui ka maksuhaldur lähenevad maksude optimeerimisele mõistlikult. Euroopa Kohus ja Riigikohus on rõhutanud põhimõtet, et maksumaksjal peab olema vabadus teha toiminguid arvestades maksunduslike kaalutlustega ning ta ei pea valima võimalikest alternatiividest alati kõige suurema maksukoormusega tehinguskeemi. Samas peab arvestama, et legaalse maksusäästmisega on tegemist niikaua, kui maksumaksja poolt valitud tehingu vorm vastab tema majandustegevuse tegelikule sisule.